Esimesed korrad istus Niita pingsalt minu süles või minu ees. Kaugemale ei läinud ja ei lasknud ka enda käte ega jalgadega midagi teha kui mängud-laulud olid. Kolmas kord oli aga hoopis teistmoodi - niikui saali saime oli Niita läinud, mängis teiste lastega ja ei teinud emmest väljagi :D
Ülejäänud korrad ongi nüüd enamvähem nii olnud:)
Jõuluvana tahtis kohe salmi, aga me vingerdasime välja, ütlesime, et Jõulud pole veel käes ja salm ei pea ka siis veel peas olema :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar